Olen The xx-ist siin rohkem kirjutanud kui ühestki teisest bändist, endal ka juba imelik, aga mis sa teed, kui nad nii hoogsad hiti- ja remiksimasinad on.
Ütleks küll, et siin on tegu pigem coveri või siis ehk coveri coveri (mitte hovery covery) kui remixiga, aga The xx käis Florence’iga koos just tuuril ja küll nad teavad paremini, kuidas au ja kuulsust jagada.
Viimase paari kuu jooksul pudiseb coverikogumikke igast ilmakaarest ning mõnes neist on peidus isegi mitte väga halba muusikat. Warner Bros. Recordsi 50ndat sünnipäeva tähistav kogumik “Covered, A Revolution In Sound” sisaldab endas küll ka Neil Youngi coverdavat Adam Sandlerit (jah, eelarvamused, eelarvamused), aga vähemalt üks väga hea lugu on seal ka. Ja kohe avalugu.
Nimelt on Flaming Lips kutsunud appi sõpru ja sugulasi ning teinud oma versiooni Madonna loost “Borderline”. Ja see on ikka aukartustäratav psühhedeeliapomm. Loo video on nähtav eksklusiivselt Amazonis:
Uusi lemmikbände lõppevast aastast on mul lisaks Metronomyle veel. Üks neist, mille iga uut lugu lõputult kuulasin ja mis lõpuks ka albumini jõudis, on poolte maailma heade bändide kodumaalt Islandilt pärit FM Belfast.
Olen neist varemgi kirjutanud ja soovitan kuulata ka albumit “How to make friends”.
Aga..
Teadagi on mul nõrkus coverlugude vastu ning samalt albumilt olen välja valinud ammusest tantsuhitist taaskasutuse parimaid meetodeid kasutades ümbertöödeldud mõnusalt ja rahulikult kulgeva loo:
MTV reklaamfilmid (“shortideks” vist nimetavad) on enamasti head ja tihti väga head. Järjekordse MTV Europe filmikesega on jälle päris hästi läinud.
“Make a big effort to sound like MTV” on reklaamklipi tunnuslause ning see sisaldab Lerner Engelbertsi ja Sander Plugi, kes üheskoos moodustavad koosluse We Love Our Work, esitamas 2unlimitedi technoklassikut “No Limit”, kasutades instrumentidena… …vaata parem ise.
(Märkus kirjandikirjutajatele: eelnev lause oli liiga pikk)
Oh jah, olen jälle ühte Rootsi indiepopbändi ära armunud. Juhtub tihti.
Minu uus lemmik The Social Services teeb õrna ja kaunist popmuusikat ning on nüüd kirjutanud loo oma kodumaast, kus lapsed on terved ja kus toodetakse suurepärast mööblit, aga kus inimesed metroos ei naerata ja mis on külm nagu pealkirjas mainitud veekogu.
Ning nagu sellest oleks veel vähe, proovib see nunnu bänd veel oma rahvuskaaslaste pahategusid parandada, võttes ühe läbi aegade kõige tüütuma poploo ja muutes selle mitte ainult kuulatavaks vaid lausa heaks.