Plingist ja Plongist, esimene osa (väga lühike)

Ma tõesti millalgi räägin ka Plink Plongist, sest mälupilte sai kogutud küll. Ja veel kaugemas tulevikus võib loota ka videomaterjali.

Alustuseks aga lingin melu.ee meeleolukale videole, kus ka siinkirjutajale sõna on antud. Kahju ainult, et ma selle sõnaga suurt midagi peale ei osanud hakata. Et asi ühepoolseks ei jääks, tegin hiljem ka vastuintervjuu, kunagi näeb.

Pidu ei lõppe iial. Ja miks ta peakski.

Jaa, inetu lugu küll, et blogi nii pikalt vaikima on jäänud. Mis teha, kui pidu lõppeda ei taha. Suve värk.

Praegugi istun rongis ja pigistan kohalikust wifist välja kõike, mis niriseb, et end minust nädala jooksul mööda libisenud eluga taas kurssi viia.

Suvele kohaselt jätkub pisut tasasem postitushoog ka edaspidi. Augusti hakul peaks asjad taas normaliseeruma ja stabiliseeruma, kuigi iseenesest kumbagi neist sõnadest minu ümber eriti ei kasutata.

Aga nüüd polegi enam muud, kui vahetada kuiva pesu komplekti seljakotis ja seada sammud Tartu poole, et nagu ikka plinkida ja plonkida.

Muidugi on tallinlastele eelpidu juba täna Von Krahlis, kus kohal Dahling, Junk Riot ja Miami Scissors.

Homme oleme Tartus Genklubis, selle peo flaierit näed, kui silmad pidut ülespoole, peaaegu pealkirjani tõstad.

No ja edasi läheb juba käest ära nagu ikka.

Plink ja Plonk videos

“Plink Plonk pildid” on olnud viimase nädala üks populaarsemaid otsinguid, mis inimesi Popopi juurde tõi. Pildimaania hakkab nüüd vaikselt vaibuma, aga esimesed tublid inimesed on juba videomaterjali ülesriputamisega alustanud. Kõige tublimaks on jälle osutunud Margus Kiis, kes pea alati kaameraga lava läheduses piilub.

Eliit:

Tissid, tissid

Sitimaan:

pluss jupike Oasise kaverdamist lisaks oma loole. Sitimaan on samuti olnud vägagi otsitav sõna, kohe kannul otsing “perse”

Ja lõpuks veel meenutus eelmise aasta PlinkPlongist. Röövel Ööbik:

Drink Drunk 2007

 

Võrdlusmaterjal on ikka hea – aitab maskeerida subjektiivsust. Enne aastatagust Plink Plonki tegin kõvasti eeltööd, kuulasin kodulehelt helinäiteid ja mõne esineja suhtes tekkisid seetõttu vägagi kõrged ootused. Osad neist ootustest purunesid nii valju klirinaga, et üht-teist muudki jäi kuulmata.

Sel aastal oli kõik rahulikum. Eeltööd ei teinud, õnneks oli päris mitu esinejat eelnevat teadvusse juba jõudnud. Esimesed esinejadki jõudsid ära esineda sellal, kui mina-tegelane Tallinn-Tartu maanteel käärinud veini alla kugistas ja seda hiljem tartu laululava aia taga edutult paremaks proovis lahjendada.

Seega – andke andeks, Stereochemistry, Mooses ja Mona De Bo – teie kohta pole midagi öelda. proovime järgmisel korral jälle.

Sitimaan oli lõpuks minu jaoks avaesineja ning suutis täiesti edukalt luua hoolimatu festivalimeeleolu, kus on tore, et bänd laval iseenese nautimisest rõõmu tunneb, aga ega alati ei pruugi märgatagi, kui lugu või terve kontsert juba lõppenud on. Ei, ärge valesti aru saage, mulle täitsa meeldis. Mõned varemkuulmata indiesaurused on ikka osanud väga valusaid pettumusi valmistada, aga Sitimaan oli tubli ja laulja oleks justkui minuga samas tantsutunnis käinud.

Kui eelmise lõigu bändist enamik aega kulus siiki festivaliplatsilt sõprade leidmisele, siis Eliidi ajaks kolisin varakult esiritta, klammerdusin reelingu külge ja ei lasknud end sealt enne lõppu lahti kangutada. Ja see oli päeva parim otsus, sest Eliidihärrad olid üle mõne aja 100% omas elemendis ja püha geniaalsus valgus rahulolevuse lainena üle publiku. On näha, et Eplik ja sõbrad naudivad ikka oluliselt rohkem laval improviseerimist ja iga mehe isikliku eeltöö kokkusobivuse koha peal testimist, kui plaatidel avaldatud lugude uuesti mängimist. Ja publik samuti. Nagu tundmatu härra Jaan Pehkile öösel ütles: “Mul on küll tunne, et te mõtlesite selle kõik lava peal välja”.

Under Marie mängis taustaks lõpuks Tartusse kohale seigelnud Red Carpetiga vestlemisele ja Galaktlanit kuulasin joonistuslaua taga. Oli igati inspireeriv. Ühe lava telki peitmine ei olnud kohe üldsegi hea mõte. Peale Eliiti enam telki tagasi ei läinudki.

Red Carpet ja Concretes olid mõlemad meeldivalt unelevad ja mõnusad murulpikutamise ja laisa tantsu äktid. Loodan uute kohtumiste peale. Vene raketibänd suutis minust mööda minna ja Aides tundus läbi telgi kuidagi hirmus, ei julgenudki lähemale minna.

Lõpetuseks võib liialdades öelda, et festivali näol oli tegemist Eliidi kontserdiga, kus õnneks ka paar head jahutusartisti. Nii pettumusi kui teravaid tippe sel aastal justkui polnudki, oli üks pastelsetes toonides indievaht imetoredate inimeste ja mõnusa õhkkonnaga.

Üks kaebus – kuhu heinapallid kadusid?

Pildid tegi nagu ikka Orants

Perse tuvastatud, PlinkPlonk võib alata

Tundub, et tubli kommentaator on leidnud eelmise aasta PlinkPlongi fotomeenutuselt sõbra. Palju õnne.

Ilma wc-järjekordadeta murufestival number kolm algab juba homme.

PlinkPlonk: anaalsed ja muud rõõmud juba kuu aja pärast

 

Vaevalt, et ühelgi kohalikul muusikasõbral on kahe silma vahele jäänud tänuväärne ettevõtmine nimega Plink Plonk. Selleaastased esinejadki on juba ammu välja kuulutatud. Seega mingit uudisväärtusele pretendeerimist siinkohal pole, kui panen käed suu ümber ja kuulutan:

Plink Plonk number kolmeni on jäänud täpselt üks kuu!

Pilt eelmise aasta Plink Plongilt, sel aastal tulevad veel ilusamad. Pildi autor Aron.