Täpselt nii, nagu hoiatatud, jõudis Mari Kalkun oma debüütalbumi esitlustuuriga eile pealinna. Vanalinna Muusikamaja oli otsast otsani ootusärevaid kuulajaid täis, ei jätkunud kõigile toolegi. Siinkohal ühineksingi tšellomängija nurinaga libeda põranda osas – mitte ainult tema instrument ei tahtnud pidevalt plehku pista, ka minu mugavuse ja põrgupiina vahel kõikuv isteasend libedal, kuid uskumatult kõval põrandal kipus muudkui laiali lagunema.
Aga siis tuli mari, võttis sõbrad kaasa ja lõi täiesti omaette ning äärmiselt fantastilise maailma. Inimesed jäid vaikseks ja nautisid. Kui paluti, siis ümisesid kaasa. Nagu Mari ka is emainis, oli see tema esimene kontsert Tallinnas. Tundus, et kõik kuulajad on seda juba väga pikalt ootama pidanud.
Kui Mari lõpuks peale mitut tagasikutsumist vägisi ära lubati ja tagahoovis rahupiibud ja konjakilonksud tehtud olid saanud, tuli taas Pastacas , laulis ja tantsis ja tundis end ilmselt nagu kodus. Mitte, et ma teaks, mis Pastacas kodus teeb.
Stiililiselt sobiks siia nüüd pisut irisevat kriitikat ja üks irooniline, kuid siiski halb nali. Aga mida sa irised, kui kõik oli täiuslik. Raske see kirjatöö ikka. Ainus, mille üle viriseda, oli muusikamaja kitsas ja steriilne saal. Aga see, et mulle meeldib kontserdil käia tehastes ja keldrites, on jällegi mu isiklik tragöödia. Näha oli, et seekord oodati kohale ka tsiviliseeritud inimesi.
Ma usun, et inimestele, kes Mari Kalkunit kontserdil esimest korda nägid, jättis see sügava mulje. Kui ei jätnud, on viga juba konkreetses inimeses. Aga Mari on veel parem, kui spetsiaalselt tema pärast bussiga Viljandisse Rubiini sõita. Soovitan proovida.
(Meeldetuletuseks veel, et HUH jätkub täna õhtul Von Krahli baaris Odessa Popiga, millest saab lugeda mõned postitused allpool.)
Like this:
Be the first to like this post.