Eks ole tagantjärele pisut piinlik ka tunnistada, et keskkooli kunstiajaloo tunnid möödusid mul peamiselt õlleuimas tukkudes ning et kolme aasta jooksul tegin ma ära vaid ühe praktiilise töö. No ei paku värviringid pinget siiani.
Aga silmad lõid mul küll särama siis, kui teemadega jõuti dadaismini ning minu tehtud dadaplätserdis rippus kunstiklassi seinal pisut ka veel peale seda, kui mul kool läbi sai. Dadaism on eriti südamelähedane ning vaevalt vaid tänu sellele, et ma endiselt arvan Hans Arpi oma kauge sugulase olevat või et ma väga hindan Eesti esidadaisti maestro Raul Velbaumi töid.
Igatahes läksid mul silmad taas põlema Youtube-ist dadaismidokki leides ning nüüd lõpuks seda vaadanuna võin kinnitada, et dok on väga-väga hea.
“Seven Ages of Rock”-teemaliste postituste jätkuks ja lõpetuseks – hetkel tundub olevat olukord, kus kõik seitse osa on võrgus vaadatavad. Ei tea muidugi kui kauaks, seega olgem kiired.
Neile, kes Popopi programmiga hiljuti liitunud, selgituseks – jutt käib BBC dokumentaalseriaalist, mis teeb selgeks, kust ja miks tuli rockmuusika ja kuhu ta edasi läheb.
Rongid meeldivad mulle muidu ka, aga kui sõita läbi Kanada rongis, kus kaasreisijateks Janis Joplin, Grateful Dead ja The Band, mida siin veel enam tahta.
Aga just sellisest rongireisist jutustab dokumentaalfilm “Festival Express”. Nimelt – Woodstock polnudki ainus muusikafestival enne esimest Rock Summerit – 1970. aastal toimus Kanadas The Trans Continental Pop Festival, mida rohkem teatakse Festival Expressi nime all.
Algselt viies linnas toimuma plaanitud fesival toimus lõpuks kolmes (ülejäänud kahes keelasid kohalikud võimud selle ära) ning eriliseks teeb festival isee, et suur osa esinejatest sõitsid kontserdipaikade vahel ühise erirongiga. Võid ise arvata, mis sellises rongis toimub. Suur osa dokumentaalist näitabki rongis toimunud nonstop-jämmimist. Ning muidugi ei saa kõrvale hiilida tõsiasjast, et muusikutel õnnestus restiranivagun kuivaks juua ning vahepeal tuli teha hädapeatus, mille käigus osteti tühjaks terve alkoholipood.
Lisaks näeb filmis salvestusi kontserditelt ning nendel harvadel hetkedel, mil muusikuid ei näidata, räägitakse festivaliga kaasnenud rahutustest. Nimelt oli täpselt selleks ajaks kanada noorteni jõudnud arusaam, et kontserdi eest piletiraha küsimine on ääretult häbiväärne kapitalistlik väärtegu ning odavam on mõnel turvamehel või politseinikul pea lõhki lüüa kui pilet osta. Üsna tuttav kontseptsioon, või mis?
Orgastilisest kontserdielamusest laupäevases Krahlis tuleb juttu siis, kui pika nädalavahetuse jooksul tekkinud haavad on paranenud ja kaotatud jõuvarud taastuma hakanud. loodetavasti juhtub see enne, kui järgmine ja kardetavasti veel pingelisem nädalalõpp algab. On elamusterohke aeg.
Aga…
Juba neljapäeval on jälle Odessa Pop. Jälle Krahlis. Ja jälle koos Huhiga.
Seekord on külas St Christopher Inglismaalt ning Eleanoora Rosenholm ja Hidria Spacefolk Soomest. Lisaks DJ Estrada ning dokfilm “Jandek on Corwood”.
Eleanoora Rosenholm pistab ühte potti kõik, mis meeldib – enamasti on retseptis pop ja elektroonika, nõpuotsaga juurde folki ja avangardi. Krahlis ollakse kohal 7-liikmelise bigbändina. Myspace.
Hidria Spacefolk lubab oma seljale kleepida sildi “astrobeat”, segades kokku folki, proget, psühhedeeliat ja spacerocki. Myspace.
Legendaarne St Christopher on Odessa Popil esindatud üheisikuliseselt, kuid kindlasti ei tähenda see, et muusikas midagi puudu jääks. St Christopheri muusikas on kokku saanud Suede, Echo and the Bunnymen ja David Bowie, proge ja psühhedeelia. Myspace (looming 1997 – 2001). Myspace (singlid 1988 – 1990).
Kontserdi eel linastuv dok jutustab legendaarsest autsaidermuusikust Jandekist. Filmi info. Jandek.
BBC rockumentaalseriaal “Seven Ages of Rock” jõuab lõpusirgele ja on magustoiduks jätnud tõelise maiuspala – briti indie.
The Smiths loob gladioolikimbuga vehkides indie, Stone Roses ja Happy Mondays teevad selle tantsitavaks, Suede, Blur ja Oasis viivad selle edetabelite tippu. Siis läheb indie staadionitele ja laguneb laiali, et 21. sajandil uuesti tulla. Klassika.
Seitsmendat osa ei ole paraku hetkel üleval Stage6-s nagu eelnevad osad, tuleb leppida Youtube’iga.
Kui kõik on liiga ilus ja siledaks lihvitud, on selge, et midagi peab ette võtma. USA alternatiivrock, mida algselt tunti kolledzirockina, oli vastulöök just liialt säravaks ja hästiseeditavaks hõõrutud rockmuusikale.
Black Flag, Pixies, REM ja Nirvana. Ning lõpuks jõuame ikkagi jälle välja Kurt Cobaini surmani.
Kui sa arvad, et reede õhtul Polymeris oli kitsas ja higine, siis on võib-olla hea mõte istuda ja võtta sisse midagi rahustavat, sest dokumentaalsarja “Seven Ages of Rock” viies osa käsitleb kontserte ja bände, mille publik ühegi katuse alla ei mahu.
Kui sarja eelmises osas nägime, kuidas üks t-särk käivitas Sex Pistolsi karjääri, siis neljandas, heavy metalit käsitlevas osas leiutab üks tööõnnetus terve žanri. Ning üks tulekahju tekitab kõigi kitarrimüüjate õudusunenäo – ühe meeldejäävaima kitarririfi läbi aegade – Smoke on the Water.
Kriitikud materdavad metalit, publik ostab ja kiidab ning Ozzy on veel sile ega värise vaid tõmbab selle asemel ninna pesatäie sipelgaid. Noh – peaaegu.
“Blank Generation”, kolmas osa BBC dokseriaalist “Seven Ages of Rock”, võtab ette aastad ‘73 – ‘80 ehk aja, mil Londonis ja New Yorkis samaaegselt ja võidu toimus pungi leiutamine ja nooblite kodanike ärritamine.
New Yorgi klubi CBGB ja Londoni kauplus SEX olid epitsentriteks ning Ramones, Television ja Sex Pistols seda asja põhiliselt ajasid.
Filmis näidatakse kenasti, kuidas asi algas ja edasi läks, kuni lõpuks oli jälle kole ja halb ning punk oli peaaegu sama igav ja kahvatu kui praegu.
Seitsme tunniajalise filmiga kaardistada terve rocki ajalugu on suurejooneline ettevõtmine. Jõukohane ehk tõesti ainult BBC-le, mis käesoleva aasta kevadel sellise dokseriaali ekraanile tõi. “Seven Ages of Rock” on dokfilmide seeria, mis võtab rockmuusikal juba sünnihetkel kraest kinni ja lohiseb kaasa 40 aastat, vaadates, mis ulakast lapsest kasvab.
Võtan ette oluliselt vähem suurejoonelise projekti ja kirjutan sellest seriaalist. Ning annan vaatamiseks videolinke ka.
Sarja esimene osa kannab nime “Birth of Rock” ja üllatus-üllatus, vaatleb rocki tekkimist ja esimesi maamärke, käsitledes aastaid 1963 – 1970. Alates sellest, kuidas Jimi Hendrix kontserdilaval oma kitarri põletab ja lõpetades sellega, kuidas Põrguinglid Flowerpoweri surnuks peksavad. Kõige selle vahepeal paneb The Beatles kitarri kõlama nagu klaveri ja klaveri kõlama nagu kitarri.
Esimese osa video on hetkel netiavarusest eemale tõmbunud, aga kohe kui selle kuskilt leian, annan märku. Või kui mõni Popopi lugejatest ette jõuab, siis kommentaarikast ootab.
Teise osaga on oluliselt paremini – seda saab vaadata siit.
“White Light, White Heat” käsitleb aastaid ‘66 – ‘80 – Andy Warholi ja Velvet Undergroundi eksperimentidest ja hullumajakontserdist alustades. Pink Floyd muudab kontserdisaali teatriks, David Bowie teeb sel ajal hoolikalt märkmeid ja saab selleks, kellena me teda teame – mees, kes kukkus Maale.
Vaadake teist osa, otsige meeleheitlikult esimest, mina vaatan samal ajal kolmandat ja tulen varsti tagasi, et sellest ka kirjutada.
