Kui Helene alustas muusika kirjutamist, mängis ta tänavatel, et saada taskuraha, lõi keskkoolis punkbändi, mis kaua ei püsinud ja laulis juustustel firmapidudel. Kuid kui ta hakkas salvestama oma vanu lugusid lo-fi elekropopiks, ühines ta Zanduro (klahvpillid) ja Mihkel Massoga (kitarr), et luua Antonina.
Antonina lavadebüüt oli üleeile Tallinnas Mustpeade Majas, kui selle maha magasid, siis väga kahju, julgen soovitada küll, et järgmine kord ole platsis.
People Eating People on Nouela Johnston, varem tuntud Mon Frerest. Tema omanimeline debüüt-LP on sulam Fiona Apple-i emotsioonist ja Regina Spektori meloodilisusest. All The Hospitals on haarav viis – saame näha, kas Johnston suudab end esile tõsta naislauljate ülerahvastatud seltskonnas.
Lõpuks on meil võimalus MAPis esitleda seda suurepärast Buenos Airese indie-popbändi. Entre Rios on Sebastian Carrerase (vokaal, klahvpillid, kitarr) juhitav projekt, mis on tegutsenud alates 1998. aastast. Esimestel albumitel oli põhilauljaks Isol, kuid pärast tema lahkumist 2005. aastal esinevad laividel ja stuudios erinevad külalisvokalistid. Frontera on MAP-eksklusiivne esimene lugu nende mõne nädala pärast ilmuvalt EP-lt, lauljaks Josephina Mac Loughlin.
Sydney laulja-laulukirjutaja Dave Hosking on oma uue bändga Boy & Bear teinud kerge suunamuutuse. Pärast oma esimese EP Marmalade avaldamist eelmise aasta lõpus, otsustas Hosking hüljata lood albumilt (mis mulle endiselt väga meeldisid) ja alustada puhtalt lehelt, püüeldes küpsema ja originaalsema kõla poole. Esimese EP produtsent Andrew Macken on end siin tõestanud hea koostööpartnerina oma keeruka ja peaaegu narratiivipõhise lähenemisega seadetele ja produktsioonile.
Sydney singer-songwriter Dave Hosking has taken a slight change of direction with his new outfit Boy & Bear. Releasing his first EP Marmalade Hill late last year, Hosking has decided to abandon the songs from the album (which I was still rather fond of) and start fresh, writing towards a more mature and original sound. Producer of the first EP, Andrew Macken, has proven to be a great collaborator with his intricate and almost narrative-based approach to the arrangement and production.
Kui ma peaksin kihla vedama, milline Brasiilia bänd suudaks korrata säärast edu ja kuulsust välismaal, nagu tegi seda CSS, siis oleks selleks bändiks The Name. Nende uuel hästiprodutseeritud EP-l Assonance on lood, mis võiksid nad asetada kõrvuti 2000ndate aastate post-punk revivali suurimate nimedega või nu-rave-i skeene suurimate bändidega. Come Out Tonite on siin, et seda tõestada.
1999, aastal moodustatud Louspeaker on Shanghai hardcore-ipioneer. Lugu pärineb septembris avaldatud EP-lt I Will Be Back, mille saab tõmmata siit. Loudspeakeri uus album valmib 2010. aasta alguses.
Kildare’i Band On An Islandi debüüt The Sound Sweep lõbutseb kodulinna elu detailidega, olles mõjutatud õhtutest läkke ääres, armastusest, joomisest, pahandustessesattumisest ja enda taas kokkuvõtmisest, ka selles armasas ööklubiteemalises loos, millel vokalistiks Claire Prendergast. Kombineeri neid teemasid muusikaga – segu kantrist, folgist, kitarrimuusikast ja ballaadidest – ja sul on Band On An Islandi olemus selge.
Pinknoise on eksperimentaalrockbänd Kolkatast, mis võtab nu-jazz tunnetuse ja kombineerib seda kitarripõhise rockiga. Dream Dream tuleb peatseltilmuvalt live-DVD-lt ja on ehe õhuline jämm, mida esilaulja Jayashree Singh orkestreerib bändiga. Keset lugu toimuvate tempomuutustega ja laisa atmosfääriga on see lõbus viis minutit läbi loodritelinna.
Santamonica albumit Curiouser And Curiouser ülistas meedia kui eklektilist mikstuuri popist, bossanovast, elektroonikast ja klassikalisest valsist, mille mõjtajateks on nii Astrud Gilberto, Antonio Carlos Jobim ja My Bloody Valentine kui ka klassikalised Disney soundtrackid.
Sel kuul millegi uue asemel on siin vana meelislugu minu lemmikult briti lauljalt-lookirjutajalt Jeremy Warmsleylt, tema eelmise aasta albumilt How We Became. Kui meeldib, on tal akustiline EP saadaval läby MySpace-i ja ta on samuti uues bändis Acres, Acres. Vaata ette.
Kimono on eksperimentaalrocktrio Reykjavikist ja Kanadast, Halifaxist. Nad on avaldanud kolm täispikka albumit, neist viimane koostöös Islandi produtsendi Curveriga (Ghostigitaist). Black on nende tulevaselt neljandalt albumilt Easy Music For Difficult People.
Oleks lihtne kirjeldada Annie Hai soundi kui biitlite mõju folgi tunnetusega, kuid nii vaataksid sa mööda lihtsast faktist, et need lood on koheselt ja tõsiselt liigutavad. Annie Hall ilmutas just oma teise albumi ja on valmis veetma järgmised kuud non-stop tuuritades, nagu nad tavalsielt teevad.
Sebastian X on muljetavaldav Tokyo-põhine indie-pop- ja punkbänd. Nende geniaalne debüütalbum Wonderful World ilmus lõpuks eelmsiel nädalal. Kitarre mittekasutaval bändil on kaasakiskuvad meloodiad, mida veab Manatsu Nagahara armas popvokaal.
Magneta Lane oli paar aastat tagasi maailma(okei, Kanada-)valitsemise ääre peal ja kadus siis äkitselt. Nüüd on nad on tagasi uue albumiga Gambling With God, kuigi sa ei pruugiks seda teada, sest plaadifirma ja bänd seda üldse ei promo. Tegu on siiski üsna väljapaistva albumiga ning lood nagu Love And Greed näitavad, et Magneta Lane suudaks endiselt maailma vallutada… eeldades, et nad seda tahavad.
Hety And Zambo on duo, mis paneb su jalule ja tantsima. The Kings of Creole nagu neid dancehalli undergroundskeenes teatakse, said kokku kuus aastat tagasi San Andrese saarel ühe eesmärgiga – luua head muusikat oma rütmide, kirjutamise ja keelega.
Psyhi Vathia on soundtrack Pantelis Voulgarise filmile, mille tegevus leiab aset 1949. aastal ja räägib loo kahest vennast, kes võitlesid Krreka kodusõjas eri pooltel. Giannis Aggelakas, kes oli laulja ja laulukirjutaja legendaarses rockbändis Trypes, on loonud rahvusliku muuskapärandi põhjal lummava helitausta filmile. Kurvad instrumentaalsed meloodiad rohkete tänapäevaste elementidega sulanduvad etnilise nüansiga, mis annavad edasi filmi toimumisaega ja meeleolu. Volta Sto Dasos (Jalutuskäik metsas) on imeline lugu, mis peegeldab filmi kahte elementi – valu ja lootust – läbi kaebleva viiuli ja muretu kitarri.
Die Heuwels Fantasties on afrikaani grupp, mis õtab elemente mitmetest žanritest, hip-hop- ja tantsubiitidest rockisoundideni. Die Heuwels Fantasties ühines Soweto gospelkoori, HHP ja JR-ga, et luua lugu Our Heritage. See on sõnumiga lugu, mis kutsub üles hindama oma pärandit ja lõuna-aafriklaste ühtsust – kombineerides erinevad kultuurilised ringkonnad üheks heatujulooks.
Naistrio Playgirl ilmus avalikkuse ette septembris, retropopsoundiga ajast, mis James Bondi mängis veel Sean Connery. Inspireeritud The Pipettesist, varustatud identsete kostüümide ja nunnude tantsuliigutustega, on Playgirl hetke armastusväärseim bänd Koreast.
Siin on lugu Pepepe uusimalt albumilt Roba Orgón de Plantas y Animales, plaadifirmalt Poni Republic. Pepepe on 21-aastase elektromuusiku Pesina Silleri üks pseudonüümidest. Pesina, kes jõudis top50-sse Radioheadi Reckoneri remixivõistlusel, on paljude erinevate projektide taga, mis näitavad tema müstilise isiku eri nägusid helidega dubstepist psühhedeelse folgini. See lugu on täis klikke ja lõikeid ning ilus koostöö Guadalajara laulja Cyanega.
Los Protones on 2007. aastal Limas moodustatud instrumentaalbänd, mis kombineerib psühhedeeliat, surfi ja garaažirocki. Nende omanimeline debüüt-CD ilmus 2009. aasta jaanuaris Peruu plaadifirma Discos Gordos alt. See on album, kus pole sõnu, kuid neid pole vajagi – kitarrisoolod on universaalne keel ja lugude nagu El Desvio pealkirjad maalivad pilte, mis võivad kergesti seostuda meie kogemuste soundtrackidega.
Pedro Janela juhitav Casino Royal on kvintett Figueira da Fozist, linnast, mis on tuntud oma liivarandade ja 19ndal sajandil rajatud kasiino poolest. Casino Royalloob muusikat, mis viib meid tagasi sõjajärgse Euroopa teatavasse elustiili. Kas soovid oma kokteili raputatult või segatult?
Kitsch Device on otse Pariisi skeenest tulev grupp, mis alustas mängimist hobina kuid tuuritavad nüd mööda Parrisi kontserdipaiku ja on alati vaimustavad vaadata nende stiili ja professionaalsuse tõttu. Is This Home Now? kannab folk-rocki meloodiat, mis paneb su pead raputama ja jalaga põrandal takti lööma.
Selle Göteborgi põhiliselt tüdrukutest koosneva bändi kohta on netis väga vähe infot. Ma olin lummatun nende jõhkrast energiast ja lugude vabast loomusest. Örnem on demo nii et kes teab, milline selle lõplik vorm olla võib, kuid ma loodan, et laulu toores energia püsib.
Silent Strike (Ioan Titu) on 27-aastane elektroonilise muusika helilooja ja helikujundaja Bakuust. Ta on mõjutatud Aphex Twini, Future Sound Of Londoni ja Orbitali poolt ning soojendanud Faithlessi ja Bonobot. 27 on väike akustilisel moel seatud elektrosoundipärl, mis avaldati tema sünnipäevaks.
Candelilla on neljaliikmeline Müncheni naisbänd, mille impulsiivne kõla ei mahu ühtegi olemasolevasse valemisse – see varieerub Dresden Dollsist Sonic Youthini, pungilikust grungest avangardindieni. Otsekohesed trummid saadavad klaverit, teravaksihutud kitarr rõhutab sünget bassi ja kõike seda toovad edasi staccatohääled. #13 on esimene singel nende debüüdilt reasonreasonreasonreason.
Singapur on väike riik, seega oleme loonud üsna lähedase muusikute ja sõprade kogukonna. Üks selline sõpradevaheline koostöö on The Lard Brothersi remix Lunarini Arielist. Kuigi üsna uus kooslus, on The Lard Brothers olnud tegus kogunud tuntust DJ-grupina ja teinud töötlusi mitmete Singapuri bändide klassikalistest lugudest. Nende pingutused ei jää märkamata selle trip-hopise remixiga, mis on täiuslik saabuvaks vihmaperioodiks.
Planeedilt Clinus 1 pärit robotid CW01, CW03 ja CW04 (CW02 jäi lahingus kadunuks) loovad industriaalset avangardmuusikat kasutades laia valkut muusikariistu, natuke rocki ja jazzirütme ning palju funkgruuvi. Trio avaldas just oma kolmanda albumi U, mis sisaldab kuus futuristlikku lugu, mis võiksid olla soundtrackiks Philip K dicki raamatule. Üks neist on instrumentaalne Across The Void, hea näide kõhedast atmosfäärilsiest muusikast, mida need robotid teevad.
The Unwinding Hours on vaikselt tõusnud palavaltarmastatud Aerogrammi tuhast ning varajane materjal tõestab, et nad on igat sama imelised kui nende eelkäija. Kõik koostisosad on olemas – lummavalt õrn tempo, elegantne oekestratsioon, Craig B igatsevad vokaalid. Knut, võetud järgmise aasta alguses ilmuvalt debüütalbumilt, on bändi ja plaadifirma poolt MAPis eksklusiivselt.
Komistasin nende tüüpde otsa hiljutisel MySpace-iretkel ja olin kohe võlutud nende britiikust poprockist. The Kites ei pruugi teha muusikalist revolutsiooni, kuid vähesed teevad seda, eriti veel nii nakatavalt. Tõmba Play eksklusiivselt MAPist ja mine siis MySpace-i, et kuulata sama suurepärst Balloonsi.
Koos elektropopperite Moustache-iga on Astro (Andrés Nusser and Octavio Cavieres) üks neist üllatest bändidest, mis viljeleb bändide nagu MGMT või The Knife helipilti – täpselt popi ööspektrumi serval – saavutades oma debüütalbumil Le Disc Du Astrou hea kombinatsiooni lihtsusest ja parajast nakatava lõbu annusest. Seda rada jätkates on Raifilter väga erilise meloodiaga lugu, mis on saavutatud tänu väga pingsatele seadetele ja Nusseri imelisele vokaalile, mis vormib rannaliku viisi andmaks täiusliku vabanduse pidamaks lõputut helipidu.
Keemia on bändi juures kõik. Pärast kohtumist umbes aasta eest, hakkas duo kohe koos töötama Bon Modi nime all. Nad võtavad pidudearmastuse ja hoolimatu attitude-i, et teha indie-, elektro- ja discomaigulisi laule. Nad on tõenäoliselt eeloleva hooaja põnevaim uus bänd.
Psychic Powers on rahvusvaheline duo – Nik Brinkman is a Uus-Meremaalane ja Alejandro Cohen on Los Angelesest. Muusikaloomine käib neil meestel interneti kaudu. See väga 80ndatemaigulne sündipopilugu räägib Niki kodulinnast, Uus-Meremaa pealinnast Wellingtonist, tuues kokku kohaliku ja globaalse, mis tundub täiuslik Music Alliance Pactile. Lugu on avaldatud 7″-vinüülina, USA leibeli Geographic North poolt.
Amigos Invisibles (Nähtamatud sõbrad) on kohalikus alternatiiv/funk/pop-skeenes olnud tegev aastaid. Nende Venetsueela popkultuuriga täidetud gruuvid rütmid ja humoorikad sõnad tegid neist legendi oma riigis ja lõpuks said ka tuntuse muu maailma muusikaarmastajate seas, tuuritades Ladina-Ameerikas, USAs ja Austraalias. 1996. aastal sõlmisid nad lepingu David Byrne’i Luaka Pop labeliga. Et tähistada nende Latin Grammy Awardi parima alternatiivalbumi eest, olen valinud loo samalt albumilt, mis nimeks Mentiras.
EESTI: Popop
AMEERIKA ÜHENDRIIGID: I Guess I’m Floating
ARGENTIINA: Zonaindie
AUSTRAALIA: Who The Bloody Hell Are They?
BRASIILIA: Meio Desligado
HIINA: Wooozy
IIRIMAA: Nialler9
INDIA: Indiecision
INDONEESIA: Deathrockstar
INGLISMAA: The Daily Growl
ISLAND: I Love Icelandic Music
ITAALIA: Polaroid
JAAPAN: JPOP Lover
KANADA: I(Heart)Music
Kolumbia: Colombia Urbana
KREEKA: Mouxlaloulouda
LÕUNA-AAFRIKA: Musical Mover & Shaker!
LÕUNA-KOREA: Indieful ROK
MEHHIKO: Red Bull PanameriKa
NORRA: Eardrums
PERUU: SoTB
PORTUGAL: Posso Ouvir Um Disco?
PRANTSUSMAA: ZikNation
ROOTSI: Swedesplease
RUMEENIA: Babylon Noise
SAKSAMAA: Blogpartei
SINGAPUR: I’m Waking Up To…
SOOME: Glue
šOTIMAA: The Pop Cop
TAANI: All Scandinavian
TŠIILI: Super 45
TÜRGI: Reset!
UUS-MEREMAA: 
VENETSUEELA: Barquisimeto Musical
