(mitte eriti) väike trummilööja

Ma isegi ei proovi kirjeldada, mis Filip ja Andreas Nilssoni uusimas videos toimub. Pead ikka ise vaatama.

Röyksopp and Fever Ray – This Must Be It

Never Mind The Buzzcocks on tagasi

Reedete sisustamiseks on lisaks Fringe’ile mõneks ajaks jälle üks võimalus juures – eile alustas oma kahekümnekolmandat hooaega telemäng Never Mind The Buzzcocks.

23. hooaeg on jälle seline, kus igas saates on uus saatejuht, aga karta ei maksa – avasaadet juhtinud James Corden sai oma ülesandega üle ootuste hästi hakkama ning katsetati ju ka eelmist saatejuhti Simon Amstelli alguses ühe saate juhina.

Eriti hea uudis on aga see, et Noel Fielding on sel hooajal statsionaarne tiimikapten, vastaseks ikka esimesest saatest peale püsiv Phil Jupitus. Külalisteks seekord tundmatud kuid sõbralikud näod ja imeline Ben Miller.

Ning ära muretse – Blue-naljad pole kuskile kadunud.

Esimene osa on siin, edasised ilmutan ilmselt Twitteris, et blogi väga kaldu ei läheks.

jj

On ammune tõde, et väga suur osa halvast muusikast tuleb Rootsist. Aga teada on ka see, et üsna regulaarselt kerkib sealsamas esile bände, mis lasevad kõige muu eest andeks anda.

jj on järjekordne selline bänd ja peale kodumaa nende tegelaste kohta eriti rohkem teada polegi. Salapärased tüübid, aga muusika on hea. Tšill indiepop oma parimas vormis.

Nende esimest täispikka albumit “jj n° 2″ kiidavad nii blogid kui ajakirjandus, ühinen nende arvamustega – on väga hea plaat, eriti teetassiga läbi akna sügisilma jälgimiseks.

jj – Thing Will Never Be The Same Again

jj – Ecstasy

Pildil aga hoopis bändi nimekaim – JJ briti seebist Skins.