Hirmuga märkasin, et blogi on eilsest saadik juba üsna saatanliku moega. Silun kiirelt olukorda ja teen postituse järjekorranumbriga 667.
Õnneks on postituseks põhjust ka – juba ülehomme tähistab kontserdisari Featuring: oma viieteistkümnendat üritust.
Pressiteade räägib edasi:
Üritustesari «Featuring:» korraldab kontserdi kodutute kasside toetuseks
Laupäeval, 28. veebruaril toimub Tallinnas, Von Krahli teatri baaris järjekordne üritus sarjast «Featuring:» – seekordne üritus kannab aga alapealkirja «Kassikontsert», kuna üritusest saadava tuluga toetatakse kodutute kasside elujärje parandamisele pühendunud Kasside Turvakodu.
«Tegu on kolmandat korda toimuva heategevusüritusega, mille tulu läheb MTÜ Kasside Turvakodu kassikeste ravi, söögi ja steriliseerimiskulude leevendamiseks,» idee autor Liisi Joala.
Veebruari viimasel päeval toimuv «Featuring: Kassikontsert» on ühtlasi ka juba 15. kontsert Featuring: – sarjast ning just sel puhul otsustasid ürituse korraldajad kontsertsarja edu jagada ka nendega, kes end ise aidata ei saa.
«Otsustasime ürituse tuludega toetada abivajajaid, et raskel ajal teistele eeskujuks olla,» lisas üritustesarja «Featuring:» peaorganisaator Risto Karupoeg.
Muusikalise poole eest hoolitsevad üritusel Jaan «Orelipoiss» Pehk, müriseva rokilainega publikut raputav Zahir ning ürituse peaesinejaks on naiselikult lummav, hüpnotiseeriv ja kaasahaarav ansambel Stella.
Plaadimängijate taga võtab positsiooni sisse Mihkel «Foto» Kirss ansamblist Ans Andur.
Üritus algab kell 22.00 ja sissepääs Kassikontserdile maksab 100 krooni.
Inetu lugu küll – olen jälle unustanud paarist asjast rääkida. Pidusid on tulemas, aga neist praegu ei räägi ka. Varsti. Võib-olla isegi homme.
Aga just peoga seonduvalt naasis minu ajju teadmine, et ühel kõige lahedamal bändil üldse tuleb uus plaat välja ju juba maikuus. Jah, see on Datarock ja ma olen küll pettunud kui see fakt ei hakka kujundama selleaastast peomenüüd.
Võib-olla juba järgmise nädala laupäeval (jah, siis on Levikas pidu, varsti räägin), sest näpuotsaga antakse uut juba maitsta:
Tulingi vaid ütlema, et olen ikka elus ja mõõdukalt terve, veebruaripakane pole mind päris ära võtnud ning paaripäevane puhkus blogimisest lõppes siin ja praegu.
Ka siis kui paberimajandus üle pea kasvab, on ikkagi vaja vahepeal mõtlemine välja lülitada ja küberruumis ringi vaadata. Ja ma olen väga osav mõlemas.
Ja nii avastad sa ühe pausi ajal popup-pornoka ja teise ajal orava-alukad ja oled endaga veel üsna rahul ka. Aga siis tuleb üks natuke pikem paus, sest on ju vaja ära vaadata eileõhtune uus “Skins” ja see hammustab ajast juba olulisemalt suurema tüki kui need eelnevad kaks kokku, eriti kuna sisaldab Devendra Banharti fantastilist lugu “Now That I Know“, mis tuletab meelde,et seda überkhuuli habemikku pole juba väga ammu kuulanud.
Ja nii ongi, et kui eile oli Moranipäev, on täna kord Banharti käes. Homset kardan.
Nojah, nii see käib. Teed rahulikult seda, mida sa ikka teed, oled asjalik ja siis tuleb meelde, et võiks korraks vaadata, kas uskumatult fantastilisest, aga arusaamatult vähetuntud teleseriaalist “Jonathan Creek” on äkki mõni uus osa internetti tekkinud.
Muidugi ei ole, aga saatus otsingumootori kehastuses arvab, et Jonathan on Jonathan ja miks ei võiks sa vaadata hoopis jupikest Jonathan Rossi talkshow’st, kus külaliseks parajasti Dylan Moran.
Lausa nii imeline, et sa vaatad seda ühe korra veel. Kolmandat enam ei vaata, aga Moranit tahaks ju natuke rohkem küll ja seega vaatad sa ära temaga tehtud intervjuu Rootsi televisioonist.