Mitte just eriti palju tunde tagasi lõppes Tallinna suhteliselt uues ja sõjaka nimega rockiklubis värske mängufilmi “Soovide puu” esilinastuse afterparty. Pidin kahjuks viimasele bussile jooksma umbes sel hetkel, kui tundus, et pidu hakkab jälle heaks minema – filmi helilise poole autorid ja esitajad olid just vallutanud dj-puldi ja vahetanud poplugude odavad kantrikaverid ehtsa ja mõnusa muusika vastu.
Aga jaa – film.
Ametlikul tutvustusel on linateose kohta öelda järgnevat:
Noor maatüdruk Liina tahab alustada iseseisvat elu. Lootes linnas paremaid võimalusi leida, sõidab ta Tallinnasse oma sugulase Ave juurde. Talle võõras linnas kohtub Liina erinevate mikromaailmadega, mille asukateks on rohkem või vähem kentsakad inimesed meie ümbert. Nad kõik soovivad midagi, on kuhugi teel. Nende soovide ja reaalsuse kokkupõrkel tekib absurdimaigulisi ja kurbnaljakaid olukordi. Kohanemisraskustega maadeldes leiab Liina lõpuks selle, mis aitab tal edasi minna, selle, mida ta tegelikult otsima tuli – iseenda.
Film „Soovide Puu“ on visuaalselt elamusrikas must komöödia, mis kirjeldab kergelt karikatuurses võtmes meid igapäevaselt ümbritsevaid inimesi ja tänapäevaelu situatsioone, pakkudes mõnusat äratundmisrõõmu nii noorele kui vanemale filmivaatajale.
Ma kipun ikka olema parandamatu skeptik ja kui Eesti filmi kohta öeldakse “must komöödia”, tekib juba avansina okserefleks ära. Lootsin küll head filmi, aga kartsin, et läheb nagu alati.
Ei läinud.
Täiesti siiralt julgen ja lausa pean seda filmi soovitama. Filmi põhiteema, millest ka tutvustuses juttu, midagi erilist ju polegi. Aga fantastilised kõrvaltegelased ja absurdsed hetked teevad sellest teosest küll ühe kõige mõnusama ja lõbusama poolteisttunni, mis ma väga pika aja jooksul kinosaalis veetnud olen. Midagi ümber jutustada ei üritagi, alates tänasest on “Soovide puu” kobarkino neljandas saalis näha.
Ja tõesti soovitan.
Esimesel jaanuaril juba ETV-s ka uue aasta alguse kingitusena.
Minu kaunist tagaosa näeb filmis ka. Nimetagem sedagi kingituseks.
Küsisin filmi tunnuslugu laulnud Müürilille käest, kas hakkabki nüüd nii olema, et see lugu lihtsalt kummitabki elu lõpuni ja ära ei lähe. Vastus oli, et jah, nii ongi. Väga ei kurda.
Pingback: Ootusi ületanud selle aasta viimane eesti filmi esilinastus « Fragile things