Lahedaim festival sai otsa. Suht sitt.

On päris erinevaid parameetreid, millega pidude headust hinnata, aga kindel on see, et kui esmaspäeva õhtul passid Pärnu-Jaagupi lähistel Kodesmaa bussipeatuses, õlu käes ja prügikott peas, võib laupäevase peoga rahule jääda küll.

Liikudes ajas tagasi pisut üle viiekümne tunni ja ruumis natuke Pärnu poole, jõuamegi selle tsirkusetuuri suhtelisse algusesse. Ilusa Muusika Festivali Schilling alguseni on jäänud poolteist tundi ja festivali eribussi kirev seltskond seisab ümber lõhkenud kummiga sõiduvahendi asendustransporti oodates ja erinevate vedelikega üsna lähedast tutvust sobitamas.

Keegi ei pahanda, uus buss saabub kiiresti, pidu käib, varsti kohal. Schillinguga on üldse väga huvitav – olles kõik kolm aastat kohal olnud, neist kaks korraldustiimi liikmena, ei ole ma kuulnud ühtki halba sõna festivali ega millegi sellega seotu kohta. Kõik on alati rahul, viperustest ei tehta välja, õldine rahulolu katab maad. Aastate pärast vaatame nendele kolmele suvele tagasi ja õhkame, et selliseid festivale enam ei tehta.

Juba praegu ju tegelikult ei tehta. Peale selle ühe.

Ma ei üritagi hakata andma ülevaadet kõigist esinenud bändidest, eriti kuna oma kohustuste tõttu veetsin kaks kolmandikku oma ajast lava taga esinejaid tüüdates mõttetute bürokaatlike paberitega (kuid jällegi – keegi ei pahandanud).

Tahaks vaid tagantjärgi tervitada kõiki sõpru ja tuttavaid, keda ma ei näinud või nägin, aga ei mäleta. Ja kui ma puutusin teiega kokku millalgi umbes peale kella seitset laupäeva õhtul, siis ma vabandaksin selle eest ka.

Eks mälestused ole üsna hakitud. Teada on, et kõik bändid olid jälle fantastilised. Kui te vaid teaksite, millised verised võitlused selleks maha on peetud, et kõik kõige ja kõigiga rahul oleks. Selge on ka see, et tänavu kuulsid pea kõik külalised bände rohkem kui eelnevatel aastatel, sest Ankru baar oli kinni. Fakt on ka see, et Raul Velbaum jäi magama juba siis, kui mina alles hoogu sisse hakkasin saama. Võib rahule jääda.

Edasi mõned katked:

Kuskil müüdi viinamarju hinnaga 60 krooni nelja ja poole kilo eest. Müstika.

Keegi peale bändi ei pannud tähele, kuidas ma Jaakko eino Kalevi esinemise ajal lava tagumises osas tantsisin, käes silt, mis suunas valimisjaoskonna poole.

Kultuurimaja lavakujunduses kasutatud tsiklid olid täiesti sõidukorras ja põrisesid järgmisel päeval juba linna vahel ringi.

Ümeramees on tõesti tagasi ehk kes pole lugenud Märt Sultsi uue plaadi vahelehte, pole õiget elu elanud.

Ära söö rohelisi käbisid.

Sam Amidonile jäi ilmselgelt mulje, et Kilingi-Nõmmes ei lõppe pidu iial. Mulje on muidugi õige, Schillingu ajal küll. Ilmselt hakkab ta ka nutma kui järgmine kord mõnd habemega meest näeb. Juba Tallinna tagasijõudnuna õnnestus mõlemal ameeriklasel osaleda ka tagaajamises, nimelt tundis üks nende auto kaassõitjatest ära oma hiljuti varastatud jalgratta ja edasist kirjeldab Sam kui Bourne Identity stiilis actionit, kus abi saadi süütutelt kõrvalseisjatelt ja tänaval mängivatelt lastelt. Sam päästis loomulikult päeva: “I waved my copy of “the idiot” at the man, causing him to have a moral crisis, and he ran away, leaving the bike to be returned to its rightful owner.”

Jaa, elu on seiklus ja Eesti veel mitmekordselt.

Minu viimased tänusõnad lähevad aga tundmatule Pärnu-Jaagupi härrale, kes esmaspäeva õhtupoolikul kaks vihmas külmetavat hääletajat pisut edasi aitas ja neile isiklikest prügikottidest vihmakeebid meisterdas. Ühtlasi tervitaks Kivi-Vigala küla kõiki elanikke.

Pildid tegi jälle Orants, vaata siit.

Ka Delfi Pressifoto on pilti teinud.

Lõppu minu peolugu:

Muuan Mies – Hummaus