Aasta aega maailma parimat blogi

Täpselt aasta tagasi tabas mind jumalik ilmutus, mis koputas õlale ja ütles: “Poiss, sina oled Eesti blogosfääri tulevik. Ainult sina suudad kirjutada kultuurist nii labaselt ja populistlikult, et keegi seda ka lugeda viitsib.”

“Mine ära, paha vaim, las ma joon oma õlut. On ju ikkagi esmaspäev ja peaaegu lõuna,” kõlas minu igati konstruktiivne vastus.

Aga jumalike ilmutustega on see jama, et nad on…hmmm…jumalikud. Ja kuidas ma ka puiklesin ja üritasin selgitada, et raske on ju kirjutada, kui ühes käes on pudel veini ja teises midagi, mille olemus jääb hetkel segaseks, aga mis kindlasti kunagi majapidamises ära kulub ja kui sa oled üldsegi metsas ja on öö…

Millest ma rääkisingi? Ahjaa, võitlus oli raske, aga verine ning üks aasta, 401 postitust ja 48 312 külastust hiljem kirjutan ma blogi, mis on täpselt minu nägu ja seega maailma parim.

Müstiline on muidugi see 48000 külastuse osa ja fakt, et Popopi peavad lugemisväärseks ka teised peale minu, kes ma otse loomulikult löön nurru ükskõik millist oma postitust lugedes ning alati peale “Publish”-nupu vajutamist leban õndsalt voodis ja oigan: “Oooooohhhhh, küll ma olen ikka hea.”

Uuringud on selgitanud, et keskmine Popopi püsilugeja on mees- või naissoost, minust noorem või vanem ning äärmiselt seksapiilne. Seni on tuvastatud paar obsessiivkompulsiivset juhtumit, millest ühe käigus rööviti teie imeline iidol, viidi Riiga ja sunniti suurtes kogustes õlut jooma. Ma üldiselt väga ei pahanda, fännidega peab õrn olema.

Tegusa aasta jooksul olen ma välja vihastanud imetlusväärse hulga anonüümseid kommentaatoreid, mõned blogijad ja Antikristuse. Aga paraku ei ole mul õnnestunud kellegagi neist reaalselt kohtuda. Küll aga on alati südantsoojendav, kui keegi mu kuskil kahtlases kohas ja alati peale uneaega üles otsib ja ütleb midagi stiilis: “öällöäöääöääääöööäääääöööäääpopop? üöäöüääöüäääööööööüüäääjeeee.” Kriitika on ikka meeldiv, kui ta on pimedalt positiivne.

Lisaks püsilugejatele käib mul siin ka hulganisti inimesi, kes otsivad taga Chuck Norrist, Kreisiraadiot ja geipornot. Üks neist kolmest mulle täitsa meeldib, aga ma millegipärast kardan, et enamik neist õnneotsijaist siit päris seda ei leia, mida nad ootasid. Paras.

Niisiis. Kuna mul tegelikult midagi eriti öelda polnudki, hakkavad sõnad otsa saama. See on see, kui isegi siis, kui lähed linna ainult koosolekule, leiad end lõpuks ikka kell pool neli hommikul Pärnu maanteel lonkimas. Sõnad jäid Levikasse, noh.

Lõpetuseks siis seda, et olen avatud kingipakkumistele ning ikka võib sünnipäeva puhul välja teha igasuguseid meeldivaid asju.

Ja nüüd on mul jälle ainult aasta aega, et kirjutada veel rohkem jama, teha veel kohatumaid nalju ja vihastada välja veel rohkem inimesi. Ma saan hakkama.

Kim – Party Machini (Emperor Machine Extended Mix)

(Kuna ZShare on hetkel koomas, on tänane peolugu Mediafire-is. Enne tõmbamist kuulata paraku ei saa, aga võid loo oma Facebooki kontole lisada, mis on ju igati hip ja khuul, eksole).

Seda ma tahtsin ka öelda, et blogstationi andmetel on minu blogi hetkel sama autoriteetne kui Edgar Savisaare oma. Peaksin end vist solvatuna tundma.