Ajupesur

Jah, Tartu on endiselt fantastiline. Õnne ja rahulolu pressib sisse uksest, aknast ja õmbluste vahelt. Ajaveeb on selleks korraks läbi, võitjatenimekiri on siin.

Ning kuigi muusikakategooria võitnud Viljaveskipoisid tegid eplikku ja kohale ei ilmunud, jättes auhinna üleandja minu isikus näljase rahvamassi ette üksi seisma kohmetunult nagu Hannes Võrno muusikaauhindade jagamisel, võib ürituse kordaläinuks lugeda.

Tutvusin imeliste inimestega, tantsisin ennast jälle veelgi vigasemaks ja mis kõige olulisem – ei saanudki peksa. Ka kaasarvaja Sepp, kellega me blogijate vihakobarad kahevahel kõik ära oleme jaganud, tundus järgmisel päeval üsna ühes tükis olevat. (P.S. Kui laktoositalumatus ei kummitaks, võtaks varsti selle keefiri vastu).

Bändid olid head, muusika oli hea ja mina olin ka päris hea, julgen tagasihoidlikult hinnata. Et mind nüüd ainult välja ei lõigataks potentsiaalselt suurepärasest videost, mida terve õhtu filmiti.

Üks asi läks samas ikka valesti ka. Melus ja saginas jäi mängimata üks lugu, mis viimase kahe päeva jooksul on suutnud panna mu mõnust oigama ja saltosid viskama, Emajõe äärset murupeenart närima ning pea peal seisma (ei ütle, kelle pea).

Daft Punk – The Brainwasher (Erol Alkan’s Horrorhouse Dub)

Kui seda lugu kuulama hakkad, keera kõlarid nii valjuks kui vähegi julged. Ja siis veel natuke. Siis heida pikali ja vaata, mis juhtub.

Endiselt on plaan varsti naasta mitteniitantsuliste teemade juurde. Aga mis sa teed, elu on disko.