Blogosfääri keedupott ehk Ajaveeb
Mai 21, 2008
Küll on meil alles põnev nädal käsil, õhk on särtsu täis ja kõik on pisut närvilisemad kui muidu. Pool maailma vaatab kolmel päeval Eurovisiooni ja teine pool kahel päeval American Idoli superfinaali (mille võitja – 17-aastane kõigi USA talendishow-de veteran, kellel on raskusi mitte ainult lausete moodustamise vaid ka mitteminestamisega – on olnud teada juba kuid).
Eestlastel on küüntenärimiseks põhjust veelgi – vabariigi populaarseima lastesaate peaosalisi jääb pühapäeval isegi vähemaks kui teletupse ja blogijate närvid on püsti ajanud Ajaveeb2008. Sellest viimasest räägingi.
Olles juba teist aastat kõige vihatumate inimeste ehk Arvajate seltskonnas, on hetkel blogides toimuvat väga põnev jälgida. Kui aasta tagasi oli mul ainulaadne võimalus end k-kategooria staarina tunda – mulle pühendati täiesti isiklik sõimupostitus, pildiga ja puha – siis seekord on esialgu tümitamisobjektiks terve arvajatekogu pluss konkursi korraldajad. Põnev, kuskile peab ju negatiivseid emotsioone suunama, kui Inno ja Irja välismaal rändavad.
Kuigi leidub hulganisti ka üsna konstruktiivset kriitikat, jääb üldiselt mulje, nagu oleks Arvajate kogu kokku pandud vaid selleks, et oleks sõimata ka kedagi peale Riigikogu liikmete. Mina pole teie raha eest kohukesi ega kabanossi ostnud, ärge olge nii kurjad. Ajaveebi korraldatakse vabast tahtest, arvajad kommenteerivad vabast tahtest ja vabast ajast, sellest ei sõltu kellegi elu ega pension.
Kriitikat on muidugi vaja ning loodetavasti on kõik kriitikud oma arvamused ka korraldajatele meilile saatnud. Sest te ju tahate, et järgmisel aastal konkurss paremini sujuks. Või meeldib teile ainult vinguda?
Mulle meeldib ka vinguda, aga seda saan ma arvajana teha piisavalt ja teen ma seda täpselt nii palju kui tahan ja jaksan. Praegu on mul lihtsalt lõbus vaadata, kuidas mõned auväärsed blogijad on võtnud oma pühaks kohustuseks iga Ajaveebiteemalise postituse kommentaaridesse pea sõna-sõnalt sama jutt kirjutada sellest, kui halb ikka kõik on.
Ja mulle meeldib ka, et kui ma Orkutis midagi Ajaveebi kommuunis ütlen, võidakse seda mõnes blogis tsiteerida ja siis kommentaarides kritiseerida. Fantastiline, tõsiselt.
Aga kõike ei pea võtma elu ja surma küsimusena. Kui ma ütlen, et 90% kõigest on rämps, siis ma nii muidugi ka mõtlen, ilmselt umbes sama tõsimeeli kui Arthur Bloch seda kirja pannes. Igaüks leiab oma 10%.
Mina olen tänulik neile arvajatele, kes on minu blogi kommenteerinud. Samamoodi on hea lugeda, et kellelegi on ka minu arvamused korda läinud. Aga ma ei arva, et ma peaksin kividega loopima neid, kes oma arvamuse endale hoiavad. Ehk need, kes ei mõista, miks mõni end arvajana kirja on panna lubanud, aga midagi ei ütle, lihtsalt ei tea, kui raske on Ajaveebi-Tõnisele “ei” öelda. Tal on väga ilusad silmad.
Mai 21, 2008 at 11:36 e.l.
Mai 21, 2008 at 12:10 p.l.
On vaks vahet, et kas inimene vabatahtlikult teeb midagi (näiteks ma ei saa naabri-Mannile öelda, et kuule, käi ikka jalgrattaga sõitmas iga päev, teeb tervisele head) või ta võtab endale vabatahtlikult KOHUSTUSE midagi teha.
Mina ei hakanud ennast näiteks arvajaks toppima just sellepärast, et ma nägin ette ära, et ma tõenäoliselt ei viitsi seda kohust täita ning oleks väga nõme tunne ennast pressida arvajaks, teha inimestele lisatüli mu teksti ja foto lisamisega ning siis lihtsalt persetada mingi 1-2 kuud ja mitte lillegi liigutada.
Arvajad õigustavad ennast minu arvates siis, kui nad on kirjutanud 10 arvamise kanti: mingi 260 blogi või mis seal on, midagi ju inimene ikka loeb, miks ta muidu ennast sinna toppis, kui mitte just minu poolt välja käidud teooria, et tegu on lihtsalt piireületava eneseimetlusega ja vajadus oma foto kuskilegi üles saada.
Ma olen ka tänulik neile inimestele, kes on võtnud vaevaks mulle tähelepanu pöörata. Aga ma ei leia ainsatki põhjust, miks ma peaks olema “tänulik” neile, kes tõesti, mitte midagi teinud pole peale risustamise.
Mai 21, 2008 at 12:28 p.l.
“Ehk need, kes ei mõista, miks mõni end arvajana kirja on panna lubanud, aga midagi ei ütle, lihtsalt ei tea, kui raske on Ajaveebi-Tõnisele “ei” öelda. Tal on väga ilusad silmad.”
ou jee! :-p
ahjaa, kirjatükist jääb mulje, et teil võib reedel tekkida vajadus turvameeste järele… võtan oma kurja ilme kaasa?
Mai 21, 2008 at 2:37 p.l.
noh, mina loodan ikka tavapäraselt kiljuvatest fännidest ümbritsetud olla, nii et kurjustav pööbel ehk minuni ei küündi.
fännid, ärge nüüd alt vedage.
Mai 21, 2008 at 3:29 p.l.
Vabandust, aga sinu suhtumine on VÄGA ülbe (a la, mina aitasin teha seda toredat asja, ja teie kummardage ja suudelge mu püksipalistust nüüd, ja ärge vinguge, nii-ja-niisugused). See on avalikul areenil teistele inimestele midagi korraldada sooviva inimese puhul eetikarikkumine.
Ja hea küll, minu blogi tõesti on ilmselt omajagu rämps, ma ei vaidle selles asjas. Aga sina ei ole jumal, et öelda kõigi kohta nii lauaga löövalt ja ennastimetlevalt. Ainult IT-, foto- ja mateeriakultuse blogid pole ka veel kogu maailm. Ja kuigi isikliku arvamuse tasandil on sul õigustatud ütelda, et vot see või teine asi on minu arvates rämps, siis mingis ürituses korralduslikumalt poolelt osaledes selliselt ennast väljendada on nõmedalt “ärapanijalik” oma vaimukusega kekutamine. Korraldajatele ei peaks see lubatud olema – nagu pole lubatud ka lotoäris töötajatele ja nende liikmetele pileti ostmine.
Selline on minu isiklik viimaste päevade jooksul sinu sõnavõttude alusel kujunenud arvamus sinu käitumisest selles asjast.
PS! Ei teieta, sest postituse autori eelnenud ebaviisakus ei tekita just viisakaid tundeid tema suhtes. (Ja annan endale aru, et sinagi ei ole minust eriti heal arvamusel pärast selle kommentaari lugemist.)
Mai 21, 2008 at 3:43 p.l.
No ma ei näe mingit vahet sinu blogil või ükskõik kelle omal, nii t selgita, kes on pööbel?
Mai 21, 2008 at 4:02 p.l.
oh, ma saan aru, et tänapäeval peab ilmselt kasutama sulgudes vihjeid (nali) ja (iroonia oht) aga eks ma siis ütlen tagantjärgi, et see pööbli kohta käiv oli ilmselgelt ebaõnnestunud nali.
inimesed, kes mind tunnevad, teavad, et ebaõnnestunud nalju kohtab minu puhul tihti.
olgu ka öeldud, et olen väga suur Murphy seaduste austaja ja selelst, et ma neid igal sammul kasutan, ei tasuks ka mingeid kaugeleulatuvaid järeldusi teha. Mida ma vihjata üritasin, jällegi ebaõnnestunult, või siis, mida see “seadus” minu jaoks tähendab, on see, et 90% kõigist maailma asjadest (tegelikult ilmselt veelgi rohkem), läheb igast inimesest mööda.
Kohe lähen vaatan TRulla blogi ka üle, nii nagu ma olen proovinud võimalikult palju Ajaveebile esitatud blogidest läbi vaadata.
Veel tasub mainida, et ma ei ole Ajaveebi korraldaja. Olen vaid üks arvajatest ja kasutan seda privileegi ära. Ning täpselt sellise keelekasutusega nagu see mulle omaseks saanud on. Mis osasid inimesi solvab, osadele jälle meeldib.
Ning üle-eelmise kommenteerija sulgudes tekstile vastuseks – mul ei ole kombeks ühe kommentaari osas kellegi kohta mingit arvamust kujundada, kuid ma hindan kriitikat.
Mai 21, 2008 at 4:26 p.l.
Arvestades sulgudes täpsustamise vajadust, siis igaks juhuks vist peaksin veel täpsustama (sulgude eest asjaolu, et tegemist on eraldi kastikeses jutuga), et minu kommentaari ei tekitanud sugugi soov, et keegi minugi saidi kohta midagi arvaks. (Kuigi võimalik, et võib tunduda, et kogu porisev kriitika blogipuus on tingitud ainult ja ainult sellest, et kritiseerijate endi kallite lapsukeste kohta arvamused ütlemata on jäänud – aga vaevalt see tegelikult siiski nii on, ja neid üksikuid, kes tõesti SELLE tõttu kommenteerima kukkunud, tõenäoliselt on imepisike murdosa.) Pigem häiris mind tekkinud arvajate ringkaitse tegelikkuses ju täiesti õigustatud kriitika eest. Kuna minagi leian olevat suuresti tõde selles, mida kritiseerijad on välja öelnud (arvajateks on kippunud liiga palju selliseid, kes peale arvamise, et nad arvajateks on tahtnud, ei ole edaspidi enam midagi muud arvanud – või kui, siis ehk seda, et nad tegelikult siiski eriti arvata ei viitsi, ups ja sorri), siis milleks alustada vasturünnakut kritiseerijatele, selle asemel et algatada konstruktiivset avalikku arutelu teemal, et mis siis seekord katsetatud süsteemi konkreetsed kitsaskohad olid ja milliseid muudatusi järgmisel korraldusel (kui korraldajad vahepeal solvumisse surnud pole) sisse viia tasuks. Sest selliste hävitavate vastulöökide puhul tekib küll kriitilise pilguga asjadele vaatavatel inimestel kahtlusi, et kas nende parandusettepanekuid üldse läbigi loetaks (kui arvata viitsimatus arvajate juures juba nii suuremastaabiline oli), või visataks niisama paar kildu postkasti kuhjunud meilihunniku üle ja pühitaks need automaatfunktsiooniga klõpsti ekraani risustamast ära.
Ja popop, miks üldse nii terav isiklik reageering jutule, et paljud arvajad pole pärast enese äraregamist midagi arvanud. See ei ole ju kivi sinu kapsaaeda või mis? Sul ei ole vajadust vastutada teiste eest, kes oma töö tegemata on jätnud. Kui nad selle eest kriitikavihma ära on teeninud, siis las nad saavad selle ka kätte. Mina koguni pooldaks seda, et koostataks samuti ka arvajate edetabel. Et kes asja tõsiselt võtsid, kes natuke võtsid ja kes üldse ei võtnud. See paneks järgmise korra arvajakandidaadid enne veidi mõtlema, kui sellisele esmapilgul kõrgema klassi ametipostile kandideeriks ning ka kõrgema kohaga kaasnevale kõrgendatud vastutusele mõtlema. Kui sina ise oma kohustust ausalt ja südametunnistusega oled täitnud, siis ei peaks edevusest arvajaks trüginute kritiseerimine sind ju mingil moel puudutama – nemad ongi kriitikat väärt ju, ja kes on seda arvamiste asja korralikumalt uurinud (aga enamus kritiseerinuid seda teinud on), need on teadlikud ka sinu panusest ega arvagi sind patuste hulka. Pane oma prioriteedid paika selles asjas.
Mai 21, 2008 at 5:26 p.l.
Ma ei arva, et ma väga teravalt reageerisin, ma olengi pisut terav ja parajalt nurgeline ja tahumatu persoon. Endaga rahul pealegi.
Lihtsalt kogu see kriitika on väga üldistav. Kõigepealt jääb ikka silma, et kõik arvajad on idikad ja kogu konkurss on läbikukkunud ja kui siis veel jaksad edasi süveneda (aga miks peaks siis enam tahtma?), hakkab selguma, et mõned inimesed on lihtsalt laisemad kui teised ja võib-olla on ilmad liiga ilusad.
Kolmas kord, minu arvates parem kui eelmised ja olen kindel, et järgmisel aastal on jälle järgmisel tasemel. Sest ma võin pea pakule panna, usaldades, et Ajaveebi korraldajad tõesti jälgivad kogu kriitikat ja teevad sellest järeldused ning proovivad paremini teha.
Ning taas – miks kõike nii tõsiselt võtta? Mina tahan ennekõike, et mul oleks lõbus ja huvitav ning seega lipsab pea igasse minu postitusse ja kommentaari sisse midagi, mis võib tunduda ülbe ja liigterav.
Aasta tagasi kommenteerisin samast konkursist EPLile rääkides, et tunnen end kui vihatuim inimene peale Mihkel Rauda. Mihkel on praeguseks ära väsinud, seega võin jahtida esimest kohta?
(ebaõnnestunud nali ja ebaõnnestunud iroonia ühes pakis! sooduspakkumine!)
Pealegi tahtsin ma ainult öelda, et Tõnisel on ilusad silmad.
Mai 21, 2008 at 6:10 p.l.
Tõnisel võivad tõesti ilusad silmad olla, aga vaid murdosa on temaga nii isiklikult tuttav, et seda arvamust täieliku põhjendatusega jagada ja seda ka põhjendusena arvesse võtta.
Laiemale avalikkusele nalja teha üritades peab paratamatult arvestama vaid keskmise naljamõistmisnivooga. Ja sellegagi, et mida vähem ollakse isiklikult naljalembiga tuttav, seda vähem teatakse, et “noh, aga see ongi ju tema stiil nalja tegemiseks”.
Selles mõttes peabki olema sellise suure konkursi puhul naljadega ettevaatlik, et mis ühele naljakas, seda võivad terve suur seltskond teistsuguseid üpris ebanaljaka või koguni solvavana tajuda. No ja siis tulebki ämbritäis pahameelt ja veoautokoorem kurja kriitikat.
Ja mõtlesin seda tõsiselt, et kuna praegu on ka tublid arvajad oma suurest tööst hoolimata ämbritäie paksu ja vedelat vastutustundetumate süü läbi endale kaela saanud, siis võikski korraldajad enne pidu veel ka arvajate edetabeli pärast arvamisevõimaluse lõppemist ära teha ning seal peol (ja ka võistluse avalikus kajastuses) ära märkida ja tunnustada ka tublimaid arvajaid, kes ju tõesti ausalt oma kohust täites palju ja tõsiseltvõetavat vaeva on näinud. Oleks natuke lohutust ka neile, kellele praegu pahameelelaine harjal tõepoolest liiga on tehtud (eelkõige need arvajad, kes kohe konkursi alguses arvamise hoolsalt käsile võtsid ja nende nädalate jooksul igati arvestatava hulga arvamusi on suutnud produtseerida – täpselt nii nagu neilt oodatigi).
Mai 21, 2008 at 7:18 p.l.
Kui ajalehes ilmub Baskini anekdoot Rooma paavstist, siis pole mul vaja küll isiklikult tunda ei Baskinit ega paavsti, et aru saada, kas anekdoot ajab naerma või ei. Tavaliselt ei aja, aga vaevalt see Baskinit eriti huvitab. Tema (loodetavasti) ajab endale meeldivat asja ja on rahul.
Mina pole muidugi mingi Baskin ja viimane kord kui minult midagi ajakirjanduses ilmus, sain ma teada, et olen lahmiv tola, persekukkunud muusik ja täielik peldik.
Aga ajaleheomanikud ei kurda, sest minusugune süüdimatu lapsesuu on neile kasulik ja mina ei kurda, sest mulle meeldib see, mida ja kuidas ma teen.
Ja niikaua, kui süveneda mitteviitsivate või -suutvate solvujate “kriitika” vahele satub ka konstruktiivseid arvamusi või pisarateni liigutavaid tänusõnu ja kiitust, ei ole mul põhjust karta, et ma olen ainus, kes minu kirjutamis- ja maailmanägemisstiili nautida suudab.
Teema juurde naastes – ma ei usu, et keegi arvajatest lohutamist vajab. Kui Tartu pidu korda läheb ja korraldajad peale seda ka esinejatele midagi maksta suudavad, ei tohiks virisemiseks põhjust olla kellelgi
Sest me kõik teeme seda, et oleks lõbus ja huvitav ja kes ei tee, see võiks.
Ja kellele tundub, et kõike peab võtma surmtõsiselt, võiks võtta klaasi (pudeli) veini ja Olimar Kallase kogutud teosed või Murphy seaduste kogu või Kummi-Tarzani ja istuda õues kõige suurema kivi otsa ning lasta päikesel enda peale paista.
Mai 21, 2008 at 10:02 p.l.
Kaklete?
Sõimlete?
Mina itsitan pihku…
Olgu olgu, olen süüdi, et teid onupoegluses süüdistasin..kuid kuuldud jutt on intrigeeriv rongis…
Samas, üks viga on mul tõesti küljes: nimelt, nõuan endalt ja ka teistelt võetud kohustuste täitmist.
Ma ei näita näpuga kellgi pihta, kuid selles seltskonnas paras hulk tegelasi, kes pole kedagi arvustanud…
Minu jaoks pole see konkurss elu ega surma küsimus, sest kirjutan niikunii edasi. Samuti ei muudaks minu jaoks eriti midagi mõne arvaja ( näiteks mingi keemiku) arvamus midagi. Iseasi, kui Marju Lauristin, Andrus Kivirähk või Helle Metslang, Renate Pajusalu midagi ARVAKSID.
Seniks, kui pole selliseid arvajaid on asi minu jaoks onupojapoliitikaga võrdne tegevus.
Sulle aga edu arvamisel ja mina saan pihku itsitada
Mai 22, 2008 at 12:38 p.l.
Hahaa, Kaarel sa oled päris hea materjali saanud siia:D Õnnitlused! Mina siiski arvan, et kõik Arvajad olid nõus liituma projektiga heast tahtest ja noh mõni ei oska või ei jõua arvamiseni. A ma ei saa aru miks peab nii närvi minema kui arvajate kommentaarid ei oma asja lõpptulemusel tähtsust. Need on ju põhimõtteliselt nagu blogikommetaarid ainult et avalduvad Ajaveebi lehel. On arvamusi millega saab nõustuda, on arvamusi millega ei saa nõustuda ja on arvamusi mida ei eksisteeri. Vihaseid kommentaare lugedes jääb küll mulje, et tegemist on lastega keda ei lastud liivakasti. No ma ei tea, ei ole just mingi eriline kullaga täidetud liivakast, millepärast nutma hakata.
Mai 23, 2008 at 12:01 e.l.
kurat mehed, konkursse nii ei korraldata, kui midagi teha, siis peab oskama seda teha´. minu blogid on sinna idiootsusesse topitud ilma minu teadmata, täna kogemata sattusin peale ja jälile – kuidas saab olla selline asi võimalik? see on ju anarhia, see on vägistamine…konkursi korraldamist peab ka oskama, ja selle esimeseks oskuseks on selgeks õppida üks a tähega sõna – aplikeerumine…
Mai 23, 2008 at 11:05 e.l.
hahahahahahahahahahahahahahahahahahahahahahahahahahahahahahahahahaaaaaaaaaaaaaaaaaaa!
ei.
Mai 25, 2008 at 4:33 p.l.
õppisin selgeks ühe d tähega sõna – depileerimine.
valus kogemus edasisteks õppetundideks motivatsiooni ei paku.