Küll on meil alles põnev nädal käsil, õhk on särtsu täis ja kõik on pisut närvilisemad kui muidu. Pool maailma vaatab kolmel päeval Eurovisiooni ja teine pool kahel päeval American Idoli superfinaali (mille võitja – 17-aastane kõigi USA talendishow-de veteran, kellel on raskusi mitte ainult lausete moodustamise vaid ka mitteminestamisega – on olnud teada juba kuid).
Eestlastel on küüntenärimiseks põhjust veelgi – vabariigi populaarseima lastesaate peaosalisi jääb pühapäeval isegi vähemaks kui teletupse ja blogijate närvid on püsti ajanud Ajaveeb2008. Sellest viimasest räägingi.
Olles juba teist aastat kõige vihatumate inimeste ehk Arvajate seltskonnas, on hetkel blogides toimuvat väga põnev jälgida. Kui aasta tagasi oli mul ainulaadne võimalus end k-kategooria staarina tunda – mulle pühendati täiesti isiklik sõimupostitus, pildiga ja puha – siis seekord on esialgu tümitamisobjektiks terve arvajatekogu pluss konkursi korraldajad. Põnev, kuskile peab ju negatiivseid emotsioone suunama, kui Inno ja Irja välismaal rändavad.
Kuigi leidub hulganisti ka üsna konstruktiivset kriitikat, jääb üldiselt mulje, nagu oleks Arvajate kogu kokku pandud vaid selleks, et oleks sõimata ka kedagi peale Riigikogu liikmete. Mina pole teie raha eest kohukesi ega kabanossi ostnud, ärge olge nii kurjad. Ajaveebi korraldatakse vabast tahtest, arvajad kommenteerivad vabast tahtest ja vabast ajast, sellest ei sõltu kellegi elu ega pension.
Kriitikat on muidugi vaja ning loodetavasti on kõik kriitikud oma arvamused ka korraldajatele meilile saatnud. Sest te ju tahate, et järgmisel aastal konkurss paremini sujuks. Või meeldib teile ainult vinguda?
Mulle meeldib ka vinguda, aga seda saan ma arvajana teha piisavalt ja teen ma seda täpselt nii palju kui tahan ja jaksan. Praegu on mul lihtsalt lõbus vaadata, kuidas mõned auväärsed blogijad on võtnud oma pühaks kohustuseks iga Ajaveebiteemalise postituse kommentaaridesse pea sõna-sõnalt sama jutt kirjutada sellest, kui halb ikka kõik on.
Ja mulle meeldib ka, et kui ma Orkutis midagi Ajaveebi kommuunis ütlen, võidakse seda mõnes blogis tsiteerida ja siis kommentaarides kritiseerida. Fantastiline, tõsiselt.
Aga kõike ei pea võtma elu ja surma küsimusena. Kui ma ütlen, et 90% kõigest on rämps, siis ma nii muidugi ka mõtlen, ilmselt umbes sama tõsimeeli kui Arthur Bloch seda kirja pannes. Igaüks leiab oma 10%.
Mina olen tänulik neile arvajatele, kes on minu blogi kommenteerinud. Samamoodi on hea lugeda, et kellelegi on ka minu arvamused korda läinud. Aga ma ei arva, et ma peaksin kividega loopima neid, kes oma arvamuse endale hoiavad. Ehk need, kes ei mõista, miks mõni end arvajana kirja on panna lubanud, aga midagi ei ütle, lihtsalt ei tea, kui raske on Ajaveebi-Tõnisele “ei” öelda. Tal on väga ilusad silmad.
