Kaua võib ühte ja sama lugu kuulata? Mõnda näiteks vist küll lõputult.
Rootsi kõige ilusam inimene Lykke Li tekitab jätkuvat suminat oma uusima singliga “I’m Good, I’m Gone”. Alles nii umbes nädal tagasi postitasin ametliku video, aga igasuguseid muid toredaid versioone muudkui kerkib pinnale.
Ei saa sellest laulust kõrini meil, ega veel ka Lykke Lil endal. Ja nii ta laulabki.
Taksos..
..tualetis..
..koos kuulsate sõpradega (Robyn, Shout Out Louds ja muud toredad)..
..jääb üle vaid oodata, millal jõuab netti järjekordne kapis või heinamaal tehtud esinemine.
Aga muidugi on absoluutselt imelised ka kõik muud Lykke Li laulud, ka ilma takso või Robynita.
Ohhooo, näe – Lõuna-Aafrikas ei mängitagi ainult jalgpalli. Mõned on seal kätte saanud ka vähemümmargused instrumendid ja teevad muusikat.
Minu uusim lemmik elektropopsensatsioon tulebkli just sealt kaugelt ja tema nimeks on Johnny Neon. Kõlab umbes nagu oleks nad leidnud kuskilt Aafrika avarustest ajamasina, kihutanud 80ndatesse ja võtnud sealt kaasa kõik peale ABBA ning tagasi jõudes suurde happevanni toppinud. Ei, tegelikult ikka palju paremini.
No ja muidugi tahaksin ma veel pikalt lobiseda, aga ma pean nüüd meeleheitlikult tantsima hakkama.
50 aastat tagasi aprillis loodi BBC stuudiotes üks uus osakond, pisike kuid väga oluline. BBC Radiophonic Workshop oli seltskond inimesi, kes istusid tehnikat täis tillukeses ruumis ja võlusid tolle tehnika, kuid peamiselt siiski eriti avatud mõtlemise abil heliefekte ja tunnusmeloodiaid BBC tele- ja raadiosaadetele.
Lisaks tavapärastele vahenditele kasutas Radiophonic Workshop näiteks selliseid populaarseid instrumente nagu lambivari, šampanjakorgid ja võtmekimbud. Nende tekitatud helisid muudeti vastavalt vajadusele kiiremaks või aeglasemaks või lõigati žiletitera abil lahti ja kleebiti kokku nii nagu tarvis. Ei mingit läptoppi, puhas käsitöö.
Umbes 10 aastat tagasi tegevuse lõpetanud Radiophonic Workshop ei muutnud selleks ajaks mitte ainult televisiooni igaveseks, nende tööd on mõjutanud väga oluliselt kogu elektroonilist muusikat.
Peamiseks katsepolügooniks oli Workshopile 1963. alustanud ulmesari Doctor Who, mis kõigile ootamatult kestis esimese hooga 27 aastat järjest ning mille uusversioon on praeguseks jõudnud neljanda hooajani.
Doctor Who originaalne teemamuusika aastast 1963, alguse bassikäik loodud ühe kitarrikeelega:
Ning siin sama teemamuusika 2007. aasta jõuluepisoodi algusest. Pisut tänapäevastatud, kuid siiski sama lugu. pane ka tähele, et selle osa külalisnäitlejaks oli Kylie Minogue, kelle lavashow on muuseas juba väga pikka aega inspireeritud just Doctor Who-st. Aga see on juba hoopis teine ja oluliselt pikem teema.
Ning veel üks jupp, et näidata, kuidas nägi välja ja kõlas Doctor Who aastal 1963, ühes kõige esimestest osadest.
Ja tagasi tänapäeva. BBC uudised tähistavad Workshopi juubelit.
Pea iga päev järjekordse “ava lähimal asuv raamat 47ndalt leheküljelt ja kirjuta viis lauset” stiilis jaburuse otsa komistades võib sõna “meem” mõjuda punase hoiatusmärgiga, aga õnneks tuleb aeg-ajalt meelde, et võrgus on levimas ka huvitavamaid asju.
Underwire on käima lükanud artiklisarja “Behind the Memes”, kus uuritakse lähemalt inimesi, kes on veerema lükanud kõige põnevamad meemid.
Näiteks Chuck Norrise kõige tõrksamalt surev vaenlane Ian Spector (ChuckNorrisFacts), kes jagab meiega lahkelt ka oma hetke lemmikfakti mister Norrisest: “Chuck Norris is currently suing NBC, claiming law and order are trademarked names for his left and right legs.”
Kevadine kontserdihooaeg on väga agressiivselt kohal, iga päev toimub midagi, enamasti mitmes kohas korraga ja üle ühe päeva naljalt ei raatsi endale puhkust anda. Kuigi kogu keha valutab ja hingata on raske. Aga meile meeldib.
Eile mürgeldas Juuksuris Maikameikers, üleeilset MoHa! audiovisuaalset plahvatust saab näpuotsaga meenutada Melu.ee vahendusel.
Täna toimub Juuksuri triatloni kolmas etapp, kui Poolast (tegelikult küll Lätist, kus eile õhtul nende kontsert oli) lendab kohale rokabillisurfgäng Mitch&Mitch, Elvast sõidab kohale Playout ja trammiga tuleb kohalik kamp Krõpsuga Ketsid.
Täna läks ametlikult ja hoogsalt käima juba kolmas aastakäik eesti blogide meistrivõistlusi – Ajaveeb2008.
Tänasest neljanda maini saab enda või sõbra või iidoli blogi esitada ja hinnata. Seekord on ette antud 17 kategooriat, mille raames peab hakkama saama.
Ka sel aastal on olukorda segasemaks ajamas arvajate komitee ja ka sel aastal olen üheks neist vastikutest arvajatest mina. Seega tuleb olla valmis eriti jõhkraks tatipritsimiseks.
Ja muidugi saab ka sel aastal kogu selle pulli lõpetuseks pidu. Seekord Tartus ja 23. mail. Täpsem info selle kohta lekib hiljem, kuid võin juba ette hoiatada, et menüü sisaldab väga häid bände ja fantastilisi deejotte. Kalendrisse kirja.
Ja muidugi – võidupusad on sel aastal kuuldavasti erilist rabelemist väärt.
Maastik on Eestis nii soine, et üle kõige on eestlastel vaja regulaarset kõrvusttõstmist. Me oleme uhked kui mõnes filmis on eestlastest kõrilõikajad või kui Tintini koomiksi eestlasest pahalane lõpuks ikkagi heade poolele üle tuleb. Rääkimata sellest, kui Ernie autor oma koomiksis jutustab, kuidas ta Kadaka turult rinnahoidja ostis.
Ühe risti võib taas seinale teha – meie kaunist koduvabariiki mainitakse täiesti tähtsusetus kontekstis maailma parimas koomiksis Zits.
