Tänan ennast Raadio 2 poolt

Aastahitipoleemika hakkab nüüdseks tasapisi vaibuma, aga mina ei anna alla. Popopi tiim oli kuulsusrikkal galal loomulikul kohal ka sel aastal, Aron nagu ikka varustatud fotoaparaadiga ja mina jätsin lihtsalt kõik meelde. Nüüd räägime.

Paarkümmend minutit peale ukseavamisaega lookles Ülisärava ukse taga kaks järjekorda ja keegi ei teadnud kummas seisma peaks. Aga seisid ikka. Trügisime muidugi ette ja pressisime sisse. Seal käis parajasti võistlus, kellel on kõige kiirem ja kes peab enne oma käepaelad saama. Võitis parasiidikrüü esimees Kristjan Kasearu, kes sabast kohe lavale jooksis. Samal ajal näitas oma tõelist ajakirjanduslikku taset Andri Maimets Postimehest, kes hakkas kontstruktiivset kriitikat produtseerima kohe kui ühe jala klubisse sisse sai. “Kas eile hakkasite üritust korraldama või?” kurjustas auväärt isand ja vaatas aplausi oodates ringi.

Mürasime pisut veel Überblingeni esikus kuni lõpuks sai teatavaks kurb tõsiasi, et sel aastal meid vip-tsooni ei lubata. Ilmselgelt, et viin otsa ei saaks. Vabandust. No olgu, astume noorukestest neiudest üle ja trügime lava ette. Valime hea rahuliku koha kummalise poodiumi kõrval, siin meid küll keegi ei tülita.

Paradise Crew on endale vahepeal paelad ümber käe saanud ja tulevad lavale. Mister Kasearu jutust läheb pisut üle poole kaduma, ei tea kas lava taga on liiga palju juua või on tegu logopeedilise õnnetusega. Laulusõnadest saab aru küll: “mantli vahelt paistavad leegid, hammaste vahelt niriseb liiv, kuhu sa jääd, äkki on veel pisut veini”. Luule kõrgeim pilotaaž.

Järgmine esineja on Tõnis Milling, kellest kevadel juba kirjutanud olen. Tema õpetab noortele neiudele, kuidas klubis käituma peab. Käed üles, jalad üles, suu lahti, hop hop. Tüdrukud teevad nagu kästakse.

Aga siis lubatakse lavale ilusad saatejuhid, Heidy manitseb veel publikut, et need esimesele bändile ikka eriti kõvasti plaksutaksid ja siis algab saade pihta. Ja edaspidist olete te loodetavasti juba näinud, sest samal hetkel selgus ka minu ees oleva poodiumi otstarve – edaspidi olid minu väljavaated sellised:

Üldse ei kurda.

Kui Paradise Crew esinemine tegi järgneva suhtes üsna ettevaatlikuks, siis kahtlused lahtusid ruttu. Show oli hea. Öökülm lükkas asja energiliselt käima, HU? pani jala tatsuma ja pidu käis. Õhtu üllataja oleks peaaegu olnud Bombillaz, aga..

Aga see, et Unistuste Bänd nii hea on, võttis ikka pead vangutama küll. No vaata:

Unistuste Bänd 2007 – Young Folks

Bedwettersi muusikast ma ei räägi, aga näha on, et rokkivat energiat on neis poistes küllaga. Ja tundub, et tantsusaates osalemine on Koit Toome puusad päris hästi liikuma pannud.

Ja lõpetuseks:

Ning pilte.